Wednesday, January 7, 2015
Tuesday, January 6, 2015
Sunday, January 4, 2015
Saturday, January 3, 2015
1. päev
1. jaanuari öösel tuli mul üks mõte: iga päev teen ühe pildi, mille riputan siia teile vaatamiseks. Lihtsalt niisama, ei planeeri neid minu päeva kirjeldavaks või eriliselt sügavmõtteliseks. Üks pilt igast päevast aastal 2015, sellest, mis tol päeval parajasti mulle jalgu jääb.
PS, ma ei luba, et iga päev selle pildi ka postitada jõuan (juba olen ju maha jäänud omadega!), küll aga saavad nad olema tehtud iga üks erineval kuupäeval ;)
Siin on 1. jaanuar:
PS, ma ei luba, et iga päev selle pildi ka postitada jõuan (juba olen ju maha jäänud omadega!), küll aga saavad nad olema tehtud iga üks erineval kuupäeval ;)
Siin on 1. jaanuar:
Friday, October 17, 2014
Koolikiusamine tööl
Palju on räägitud koolikiusamisest, otsitakse erinevaid võimalusi lastele selgitamaks, et kaasõpilase kiusamine on paha ja vale. Koolis on õpetajad, kes märkavad probleeme ja tegelevad nende lahendamisega. Seal annab veel ehk päästa nii ohvrit kui ka kiusajat. Mis saab aga siis, kui sama toimub töökollektiivis?
Ta tuleb tööle alati õigeks ajaks, ehk pisut varemgi, sest teha on alati palju. Ta teeb tööd korralikult.
Töökohustuste hulka kuulub põhitöö kõrval ka nö kõigi töid, ehk siis selliseid asju, mida kõik peaksid tegema, kuid reaalsuses on need vaid TEMA kraesse lükatud. Tal tuleb teha oma põhitöö ja siis veel sada muud asja. Ja siis mõnitatakse, et ta "kohmitseb nii kaua".
Ta peab lõunapausi pidama siis, kui teised heaks arvavad, sest kui ta kohe ei jookse, siis ta ju "ei saa oma tööga hakkama", sest ta ei tulnud ju kohe kui kästi! Ja söögilauas loomulikult loetakse suutäied üle ja kommenteeritakse, kui palju ta sööb... Aga keegi ei arvesta seda, et teistel võimaldab töö pidevat näksimist, (mida nad ka teevad) kuid TEMAL mitte.
Enda kohta kuuldud kommentaaridele ei saa ta aga kolleegidelt selgitust küsida, sest siis on vastus: "Sa kuulsid valesti!" või siis:"Ma pole seda öeldnud!". Kellega ta ikka probleemi lahendama peaks, kui keegi justkui midagi ei öelnud, isegi näost näkki peetud vestlusi eitatakse. Ta ju lihtsalt kujutab kõike ette!
On märgata, et mõne kliendi kiitev kommentaar või naljatlemisi vahetatud paar lauset põhjustavad ühes kolleegis (kelleks on juhataja!!!!) eriliselt suure viha.
Mida kiiremini ja paremini ta oma tööd teeb, seda rohkem halvustavat suhtumist on tunda.
See on kollektiiv, kus juhataja on üks õel ja kibestunud inimene, kes on töötaja välja valinud, et oma elumuresid välja elada; kus üks kolleegidest arvab, et teistega läbi saamiseks peab ta kedagi mustama; kus teised vastavalt oma tujule uluvad nendega kaasa, et mitte ise mõnitamise osaliseks saada. See on seltskond, kus nii mõnigi ei kannata tõtt kuulata. Selles kollektiivis pole võõras ka füüsiline vägivald (õnneks mitte tema osalusel)... Ja lõpuks kõige kurvem tõdemus: neil puudub huumorisoon.
Ei ole halba ilma heata- neist 6-st kolleegist on siiski 2 head inimesed. Õnneks see, kellega tuleb terve tööpäev ninapidi koos veeta on vahva naine. (Talle olen ma tõesti väga tänulik.)
Eks võib ju küsida, et kuidas täiskasvanu ei tule selle olukorraga toime ega suuda suhteid selgeks rääkida. Jah, normaalsete inimestega oleks see võimalik, aga olukorras, kus kõike eitatakse, kus näkku öeldut salatakse, ei ole midagi arutada. Midagi sellist ju pole üldse olnudki!!! Ja viha suureneb. Ja temal suureneb masendus.
Mina tahaksin aga teada, kuidas täiskasvanud inimesed ise ei mõista, kui jäledalt nad käituvad? Kuidas nad end kõrvalt vaadata ei suuda? Kuidas üldse saab üks täie mõistusega inimene arvata, et tal on õigus kedagi mõnitada ja materdada??? Jah, oleks siis, et töö oleks tegemata või halvasti tehtud. Ei, tundub, et see just hinge ei mahugi, et töötaja on korralik.
Selline on igapäevane elu ühes väikelinna pisikeses töökollektiivis, mis koosneb 7-st inimesest. Ma tahaksin siia palju täpsemalt olukordi kirjeldada, hirmus soov on ka nimed kirja panna, aga jätan selle igaks juhuks tegemata. Mine tea, kes lugema juhtub, ehk isegi mõni asjaosaline.
PS, kes aru ei saanud, jutt ei ole minust ja minu töökaaslastest!!!!
Ta tuleb tööle alati õigeks ajaks, ehk pisut varemgi, sest teha on alati palju. Ta teeb tööd korralikult.
Töökohustuste hulka kuulub põhitöö kõrval ka nö kõigi töid, ehk siis selliseid asju, mida kõik peaksid tegema, kuid reaalsuses on need vaid TEMA kraesse lükatud. Tal tuleb teha oma põhitöö ja siis veel sada muud asja. Ja siis mõnitatakse, et ta "kohmitseb nii kaua".
Ta peab lõunapausi pidama siis, kui teised heaks arvavad, sest kui ta kohe ei jookse, siis ta ju "ei saa oma tööga hakkama", sest ta ei tulnud ju kohe kui kästi! Ja söögilauas loomulikult loetakse suutäied üle ja kommenteeritakse, kui palju ta sööb... Aga keegi ei arvesta seda, et teistel võimaldab töö pidevat näksimist, (mida nad ka teevad) kuid TEMAL mitte.
Enda kohta kuuldud kommentaaridele ei saa ta aga kolleegidelt selgitust küsida, sest siis on vastus: "Sa kuulsid valesti!" või siis:"Ma pole seda öeldnud!". Kellega ta ikka probleemi lahendama peaks, kui keegi justkui midagi ei öelnud, isegi näost näkki peetud vestlusi eitatakse. Ta ju lihtsalt kujutab kõike ette!
On märgata, et mõne kliendi kiitev kommentaar või naljatlemisi vahetatud paar lauset põhjustavad ühes kolleegis (kelleks on juhataja!!!!) eriliselt suure viha.
Mida kiiremini ja paremini ta oma tööd teeb, seda rohkem halvustavat suhtumist on tunda.
See on kollektiiv, kus juhataja on üks õel ja kibestunud inimene, kes on töötaja välja valinud, et oma elumuresid välja elada; kus üks kolleegidest arvab, et teistega läbi saamiseks peab ta kedagi mustama; kus teised vastavalt oma tujule uluvad nendega kaasa, et mitte ise mõnitamise osaliseks saada. See on seltskond, kus nii mõnigi ei kannata tõtt kuulata. Selles kollektiivis pole võõras ka füüsiline vägivald (õnneks mitte tema osalusel)... Ja lõpuks kõige kurvem tõdemus: neil puudub huumorisoon.
Ei ole halba ilma heata- neist 6-st kolleegist on siiski 2 head inimesed. Õnneks see, kellega tuleb terve tööpäev ninapidi koos veeta on vahva naine. (Talle olen ma tõesti väga tänulik.)
Eks võib ju küsida, et kuidas täiskasvanu ei tule selle olukorraga toime ega suuda suhteid selgeks rääkida. Jah, normaalsete inimestega oleks see võimalik, aga olukorras, kus kõike eitatakse, kus näkku öeldut salatakse, ei ole midagi arutada. Midagi sellist ju pole üldse olnudki!!! Ja viha suureneb. Ja temal suureneb masendus.
Mina tahaksin aga teada, kuidas täiskasvanud inimesed ise ei mõista, kui jäledalt nad käituvad? Kuidas nad end kõrvalt vaadata ei suuda? Kuidas üldse saab üks täie mõistusega inimene arvata, et tal on õigus kedagi mõnitada ja materdada??? Jah, oleks siis, et töö oleks tegemata või halvasti tehtud. Ei, tundub, et see just hinge ei mahugi, et töötaja on korralik.
Selline on igapäevane elu ühes väikelinna pisikeses töökollektiivis, mis koosneb 7-st inimesest. Ma tahaksin siia palju täpsemalt olukordi kirjeldada, hirmus soov on ka nimed kirja panna, aga jätan selle igaks juhuks tegemata. Mine tea, kes lugema juhtub, ehk isegi mõni asjaosaline.
PS, kes aru ei saanud, jutt ei ole minust ja minu töökaaslastest!!!!
Saturday, August 2, 2014
Koerad bussis
Umbes nädala eest lugesin uudist selle kohta, et Tartus ei lubatud reisijat suukorvistatud ja rihma otsas koeraga linnaliini bussi. Loom oli suurt kasvu. Sebe käskis lemmikloomad puuri panna, siis võivat neid ka linnaliini kaasa võtta....
Artikkel iseenesest polegi minu tigeduse põhjus kuivõrd kaasinimeste kommentaarid selle all. Uskumatu õelus, kitsarinnalisus ja lollus! Pooled kommenteerijad olid arvamusel, et nemad ei pea "rõvedate ja haisvate" loomadega samas ruumis viibima ja allergikud ähvardasid ära surra koera/kassi juuresolekul.
Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et bussis haisevad kõige kohutavamalt peened prouad ja härrad, kes on lõhnaõli vannis supelnud või siis pole end üldse pesnud ja haisevad higi järgi. Või hoopis küüslaugu järgi- muidu see nii hullusti ei häiriks, aga seesugused inimesed ajavad kindlasti kellegagi juttu, et hais ikka leviks või lihtsalt hingavad suu kaudu (seda on minuga mitu korda juhtunud, et kõrvale istub küüslauk ja siis puhib suu ammuli minu poole!!!!)... Osa inimesi haiseb alkoholi ja suitsu järgi, mis minu jaoks on ka äärmiselt rõve lehk. Ja siis on veel muidugi asotsiaalid, teate ise, mille järgi nad haisevad. Kuhu või kellele ma nende inimeste peale kitule lähen, et "ärge lubage neid bussi, mul hakkab paha"?????
Allergikud, kes koera/kassi karvuei talu, kannavad oma ravimeid nagunii ju kaasas, niiet nende eest võidelda on ka pisut kummaline. Ma mõtlen just neid, kellel reaktsioon on väga tugev või lausa eluohtlik. Need, kes lihtsalt pisut aevastavad, elavad selle 10 minutit üle samamoodi nagu minagi haisvad inimesed, mis sellest et öökima ajab!
See üks paigal istuv peni mind küll ei häiri! Jah, loomulikult võiks tal olla suukorv peas ja võimalikult lühike rihm, sest loom on loom ja iial ei tea, mis muidu sõbralikku ja leebet koera seal rõvedas bussis ärritada võib. Eks iga omanik ju ütleb, et tema lemmik on sõbralik... Heh, pealegi, suure koera puur on suurem kui koer ise, niiet see võtab veel rohkem ruumi bussis ja tõenäoliselt on vaja ka abi selle puuri bussi sikutamisel... Kas tõesti on sellist kilplust vaja???
Koeraomanikud kisasid muidugi vastu, et neid jälle häirivad bussis röökivad lapsed ja nõudsid, et lastega vanemad sõidaksid autoga jne. Sama soovitati ka teiste poolt just koeraomanikele....
Võib-olla tuleks kehtestada kord, et lemmikloom, kes pole puuris, vajab ka sõiduks piletit. Siis oleks ta võrdsete õigustega reisija bussis ja samas tõuseks vedajal kasum kah!
Selline nõme, mõttetu tati pritsimine toimus tolles kommentaariumis, ainult MINA-MINA-MINA mätta otsast. Seal jõuti ka välja sinna, et kevadeti sulab lume seest välja tänavatele ja rohelistele aladele "miiniväli", just sellepärast olevatki koerad rõvedad ja räpased jne. Tegelikult ei ole selles ju süüdi koerad, vaid nende omanikud, kes ei viitsi oma lemmiku järelt koristada! Ennast ju kaiste peale WC-s käimist? Kasige siis koera järelt ka!
Probleem ei ole tegelikult mitte ainult koerte väljaheidete koristamata jätmises või kellegi allergias. Häda on selles, et inimesed on harjunud mõtlema, et nendel on ainult õigused aga mitte ühtegi kohustust! Kõigil on õigus nõuda, et teised nendega arvestaksid küsimata endalt kas ka nemad nende teistega arvestavad. Kõik peavad justkui ühele inimesele vastu tulema, aga mis saab siis kui kõik nii mõtlevad? Nii me jõuamegi siia tänasesse päeva, kus enamik ei vaevu kaaskodanike peale mõtlema ja lisapingutust tegema, et kellelgi teisel peale iseenda ka hea ja mugav oleks ühisruumis olla ja liikuda, olgu selleks linnaliini buss, tänav või kortermaja trepikoda...
Ma olen seda ammu öelnud, et kõige vastikum loom Maal on inimene, ja seda igas mõttes- ma jään selle arvamuse juurde! Õnneks ei ole mina mitte Homo sapiens vaid Homo sylvestris! :D (Vt postitust Tänukiri)
Artikkel iseenesest polegi minu tigeduse põhjus kuivõrd kaasinimeste kommentaarid selle all. Uskumatu õelus, kitsarinnalisus ja lollus! Pooled kommenteerijad olid arvamusel, et nemad ei pea "rõvedate ja haisvate" loomadega samas ruumis viibima ja allergikud ähvardasid ära surra koera/kassi juuresolekul.
Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et bussis haisevad kõige kohutavamalt peened prouad ja härrad, kes on lõhnaõli vannis supelnud või siis pole end üldse pesnud ja haisevad higi järgi. Või hoopis küüslaugu järgi- muidu see nii hullusti ei häiriks, aga seesugused inimesed ajavad kindlasti kellegagi juttu, et hais ikka leviks või lihtsalt hingavad suu kaudu (seda on minuga mitu korda juhtunud, et kõrvale istub küüslauk ja siis puhib suu ammuli minu poole!!!!)... Osa inimesi haiseb alkoholi ja suitsu järgi, mis minu jaoks on ka äärmiselt rõve lehk. Ja siis on veel muidugi asotsiaalid, teate ise, mille järgi nad haisevad. Kuhu või kellele ma nende inimeste peale kitule lähen, et "ärge lubage neid bussi, mul hakkab paha"?????
Allergikud, kes koera/kassi karvuei talu, kannavad oma ravimeid nagunii ju kaasas, niiet nende eest võidelda on ka pisut kummaline. Ma mõtlen just neid, kellel reaktsioon on väga tugev või lausa eluohtlik. Need, kes lihtsalt pisut aevastavad, elavad selle 10 minutit üle samamoodi nagu minagi haisvad inimesed, mis sellest et öökima ajab!
See üks paigal istuv peni mind küll ei häiri! Jah, loomulikult võiks tal olla suukorv peas ja võimalikult lühike rihm, sest loom on loom ja iial ei tea, mis muidu sõbralikku ja leebet koera seal rõvedas bussis ärritada võib. Eks iga omanik ju ütleb, et tema lemmik on sõbralik... Heh, pealegi, suure koera puur on suurem kui koer ise, niiet see võtab veel rohkem ruumi bussis ja tõenäoliselt on vaja ka abi selle puuri bussi sikutamisel... Kas tõesti on sellist kilplust vaja???
Koeraomanikud kisasid muidugi vastu, et neid jälle häirivad bussis röökivad lapsed ja nõudsid, et lastega vanemad sõidaksid autoga jne. Sama soovitati ka teiste poolt just koeraomanikele....
Võib-olla tuleks kehtestada kord, et lemmikloom, kes pole puuris, vajab ka sõiduks piletit. Siis oleks ta võrdsete õigustega reisija bussis ja samas tõuseks vedajal kasum kah!
Selline nõme, mõttetu tati pritsimine toimus tolles kommentaariumis, ainult MINA-MINA-MINA mätta otsast. Seal jõuti ka välja sinna, et kevadeti sulab lume seest välja tänavatele ja rohelistele aladele "miiniväli", just sellepärast olevatki koerad rõvedad ja räpased jne. Tegelikult ei ole selles ju süüdi koerad, vaid nende omanikud, kes ei viitsi oma lemmiku järelt koristada! Ennast ju kaiste peale WC-s käimist? Kasige siis koera järelt ka!
Probleem ei ole tegelikult mitte ainult koerte väljaheidete koristamata jätmises või kellegi allergias. Häda on selles, et inimesed on harjunud mõtlema, et nendel on ainult õigused aga mitte ühtegi kohustust! Kõigil on õigus nõuda, et teised nendega arvestaksid küsimata endalt kas ka nemad nende teistega arvestavad. Kõik peavad justkui ühele inimesele vastu tulema, aga mis saab siis kui kõik nii mõtlevad? Nii me jõuamegi siia tänasesse päeva, kus enamik ei vaevu kaaskodanike peale mõtlema ja lisapingutust tegema, et kellelgi teisel peale iseenda ka hea ja mugav oleks ühisruumis olla ja liikuda, olgu selleks linnaliini buss, tänav või kortermaja trepikoda...
Ma olen seda ammu öelnud, et kõige vastikum loom Maal on inimene, ja seda igas mõttes- ma jään selle arvamuse juurde! Õnneks ei ole mina mitte Homo sapiens vaid Homo sylvestris! :D (Vt postitust Tänukiri)
Wednesday, July 2, 2014
Arvamus Priit Pulleritsu arvamuse kohta*
Lugesin mõned päevad tagasi Priit Pulleritsu arvamust teemal, et inimesed, kes huvituvad jalgpallist ja vaatavad käimasolevat MM-i on lapsikud ja peaksid suureks kasvama, sest nad on tegelikult iseloomult nõrgad ega julge massidele vastu seista. Õiged tegijad olevat hoopis need, kes ei tea, et see spordiala üldse eksisteerib. Arukad inimesed on need, kes sellise lapsiku alaga tegemist ei tee, loomulikult on nad ka iseloomult tugevad. Kuid samast arvamusloost jääb mulje, et hr Pullerits justkui toetaks mõtet, et erinevus rikastab- miks siis on vastaspool ehk jalgapallisõbrad ristitud põhimõtteliselt idiootideks? Miks nad ei või olla erineval arvamusel ja jalgpalli nautida????
Mina vaatan jalgpalli. Vaatan ka MM-i. Kõiki mänge küll mitte, puhkust selleks ajaks ei planeerinud, töölt vabu päevi ei nuia, et mõnd mängu näha. Ma ei ole just jalgpallihull, ei arva, et see on elu või lausa midagi suuremat. Ma naudin maailma parimate meeskondade oskusi (jah, just, OSKUSI!!!).
PS, ma olen naine, kui mõni blogi lugeja veel ei teadnud.
Minu kodus on pigem nii, et kui telerisse ilmub jalgpall, siis sirutab mees käe kõrvaklappide järele, süveneb oma muusikasse, filmi või mis tal parajasti vaadata/kuulata/teha on, ning mina jään oma jalgpalliga üksi. (Tõsi, selle MM-i mänge on ta siiski jälginud, sest need on põnevad.) Üldse on kuidagi juhtunud nii, et suur osa minu sõpruskonnast ja ka perest ei ole üldse spordist huvitatud, peaaegu kedagi vist ei saa ristida tugitoolisportlaseks. Ma olen oma spordi huviga vähemuses. Samas ei sõima mind keegi sellepärast lapsikuks ega vaimselt kuidagi nõrgaks, minu sõbrad ja pere tõesti arvavad, et erinevus rikastab ja nad austavad seda põhimõtet ja minu huvi, mitte ei materda mind selle eest kuidagi. Seda kummalisem on seesugust arvamust lugeda lugupeetud ja haritud ajakirjaniku ja arvamusliidri sulest.
Ei, ma ei ole kuidagi selle vastu, et hr Pullerits ei huvitu jalgpallist. Kui ei taha vaadata, siis ei peagi vaatama. Olen tugevalt selle vastu, et tavalisi inimesi, kes tulevad õhtul töölt koju ja naudivad mängu, nimetatakse nõrkadeks ja lapsikuteks. Kas igasugune mitte-nõustumine arvamusega on kohe negatiivne ja tuleb maatasa teha?
Ma ei ole kuidagi äärmusliku hulluse poolt, et MM-i ajaks peaks igasuguse muu jalgpallivälise tegevuse seisma jätma ja lemmikmeeskonna ebaõnnestumise korral oma elu lõpetama vms. Ma lihtsalt naudin seda, kuidas maailma tippude tippude söödud on nii täpselt mõõdetud, et kaaslane leitakse ka kümnete meetrite tagant üles, kuidas nad mängu loevad, kuidas väravavahid oskavad end täpselt palli teekonnale ette sättida, kuidas mängijail pall püsib jala küljes ükskõik, milliseid haake ja sööste nad ka ei teeks jne. Need kõik on tegelikult ju aastate jooksul omandatud OSKUSED!!! Eks minge ja proovige nii triblada, laske sõbral filmida, siis näete kui hale see välja näeb, üldse mitte selline nagu näiteks Messi! Olgem ausad, see pole tuim palli tagumine, need on oskuslikud löögid, mis leiavad adressaadi. Sellisel tasemel mängimine nõuab OSKUSI! Jah, need lapsepõlves peetud turniirid olid ehk niisama palli tagumine, kuid mitte MM.
Ei ole ma ka seesuguste kahtlaste eeskujude poolt, kes kaaslasi hammustavad või hoopis grupiseksi fännidega korraldavad. Olen selle poolt, et noored poisid saavad jalgpalli MM-ist innustust õue minna ja end liigutada selle asemel, et terve suvevaheaja toas istuda ja tahvelarvuteid ja nutitelefone nühkida ning feissbuukis passida. Mis on halba selles, et nad tahavad olla palliga murul sama osavad kui Christiano Ronaldo? (Jah, tema, mis sest, et sel turniiril tal niiväga hästi ei läinud, kuid ta ON osav!) See on tunduvalt parem soov kui näoraamatus laike nuiata ja virtuaalmaailmas pseudoelu elada. Õues palli taga ajada on ju tervislikum. (Tuletagem meelde uudisnupukesi sellest, kuidas rahva füüsiline vorm muudkui halvemaks läheb ja me aina rasvume...)
Miks jalgpalli nii populaarne on? Arvatavasti seepärast et tast on lihtne aru saada seega ka lihtne jälgida. Miks mitte siis seda populaarsust ära kasutada positiivsete sõnumite levitamiseks ja juurutamiseks? (Ma ei räägi siin kokakoola ja hamburgeri kurgust alla surumisest!) Mis on halba sõnumis "No to racism" ("Ei rassismile")? Mina arvan, et seesugust menu peabki heade eesmärkide saavutamiseks ära kasutama, sest vähe on pea terve maailma huvi köitvaid sündmusi.
Jah, härra Pullerits, erinevus rikastab, kuid palun austage siis ka teist erineval arvamusel olevaid inimesi, ärge ristige neid nii ennatlikult arult lasteks ja vaimult nõrgaks. Mina ei arva, et jalgpalli mitte vaatav inimene oleks mingil moel halvem või lollim kui jalgpalli vaatav kodanik. Ma arvan, et nad on lihtsalt erinevate huvidega. Kõik, mis ma tahan, on see, et minu arvamust austataks, ükskõik kas see ühtib teie omaga või mitte.
PS, kui te mind tunneks, siis te ilmselt ei nimetaks mind nõrga iseloomuga inimeseks, kes jookseb koos massidega, sest oma arvamus puudub või ei julge välja öelda....
*Priit Pullerits: kasvage suureks!
Mina vaatan jalgpalli. Vaatan ka MM-i. Kõiki mänge küll mitte, puhkust selleks ajaks ei planeerinud, töölt vabu päevi ei nuia, et mõnd mängu näha. Ma ei ole just jalgpallihull, ei arva, et see on elu või lausa midagi suuremat. Ma naudin maailma parimate meeskondade oskusi (jah, just, OSKUSI!!!).
PS, ma olen naine, kui mõni blogi lugeja veel ei teadnud.
Minu kodus on pigem nii, et kui telerisse ilmub jalgpall, siis sirutab mees käe kõrvaklappide järele, süveneb oma muusikasse, filmi või mis tal parajasti vaadata/kuulata/teha on, ning mina jään oma jalgpalliga üksi. (Tõsi, selle MM-i mänge on ta siiski jälginud, sest need on põnevad.) Üldse on kuidagi juhtunud nii, et suur osa minu sõpruskonnast ja ka perest ei ole üldse spordist huvitatud, peaaegu kedagi vist ei saa ristida tugitoolisportlaseks. Ma olen oma spordi huviga vähemuses. Samas ei sõima mind keegi sellepärast lapsikuks ega vaimselt kuidagi nõrgaks, minu sõbrad ja pere tõesti arvavad, et erinevus rikastab ja nad austavad seda põhimõtet ja minu huvi, mitte ei materda mind selle eest kuidagi. Seda kummalisem on seesugust arvamust lugeda lugupeetud ja haritud ajakirjaniku ja arvamusliidri sulest.
Ei, ma ei ole kuidagi selle vastu, et hr Pullerits ei huvitu jalgpallist. Kui ei taha vaadata, siis ei peagi vaatama. Olen tugevalt selle vastu, et tavalisi inimesi, kes tulevad õhtul töölt koju ja naudivad mängu, nimetatakse nõrkadeks ja lapsikuteks. Kas igasugune mitte-nõustumine arvamusega on kohe negatiivne ja tuleb maatasa teha?
Ma ei ole kuidagi äärmusliku hulluse poolt, et MM-i ajaks peaks igasuguse muu jalgpallivälise tegevuse seisma jätma ja lemmikmeeskonna ebaõnnestumise korral oma elu lõpetama vms. Ma lihtsalt naudin seda, kuidas maailma tippude tippude söödud on nii täpselt mõõdetud, et kaaslane leitakse ka kümnete meetrite tagant üles, kuidas nad mängu loevad, kuidas väravavahid oskavad end täpselt palli teekonnale ette sättida, kuidas mängijail pall püsib jala küljes ükskõik, milliseid haake ja sööste nad ka ei teeks jne. Need kõik on tegelikult ju aastate jooksul omandatud OSKUSED!!! Eks minge ja proovige nii triblada, laske sõbral filmida, siis näete kui hale see välja näeb, üldse mitte selline nagu näiteks Messi! Olgem ausad, see pole tuim palli tagumine, need on oskuslikud löögid, mis leiavad adressaadi. Sellisel tasemel mängimine nõuab OSKUSI! Jah, need lapsepõlves peetud turniirid olid ehk niisama palli tagumine, kuid mitte MM.
Ei ole ma ka seesuguste kahtlaste eeskujude poolt, kes kaaslasi hammustavad või hoopis grupiseksi fännidega korraldavad. Olen selle poolt, et noored poisid saavad jalgpalli MM-ist innustust õue minna ja end liigutada selle asemel, et terve suvevaheaja toas istuda ja tahvelarvuteid ja nutitelefone nühkida ning feissbuukis passida. Mis on halba selles, et nad tahavad olla palliga murul sama osavad kui Christiano Ronaldo? (Jah, tema, mis sest, et sel turniiril tal niiväga hästi ei läinud, kuid ta ON osav!) See on tunduvalt parem soov kui näoraamatus laike nuiata ja virtuaalmaailmas pseudoelu elada. Õues palli taga ajada on ju tervislikum. (Tuletagem meelde uudisnupukesi sellest, kuidas rahva füüsiline vorm muudkui halvemaks läheb ja me aina rasvume...)
Miks jalgpalli nii populaarne on? Arvatavasti seepärast et tast on lihtne aru saada seega ka lihtne jälgida. Miks mitte siis seda populaarsust ära kasutada positiivsete sõnumite levitamiseks ja juurutamiseks? (Ma ei räägi siin kokakoola ja hamburgeri kurgust alla surumisest!) Mis on halba sõnumis "No to racism" ("Ei rassismile")? Mina arvan, et seesugust menu peabki heade eesmärkide saavutamiseks ära kasutama, sest vähe on pea terve maailma huvi köitvaid sündmusi.
Jah, härra Pullerits, erinevus rikastab, kuid palun austage siis ka teist erineval arvamusel olevaid inimesi, ärge ristige neid nii ennatlikult arult lasteks ja vaimult nõrgaks. Mina ei arva, et jalgpalli mitte vaatav inimene oleks mingil moel halvem või lollim kui jalgpalli vaatav kodanik. Ma arvan, et nad on lihtsalt erinevate huvidega. Kõik, mis ma tahan, on see, et minu arvamust austataks, ükskõik kas see ühtib teie omaga või mitte.
PS, kui te mind tunneks, siis te ilmselt ei nimetaks mind nõrga iseloomuga inimeseks, kes jookseb koos massidega, sest oma arvamus puudub või ei julge välja öelda....
*Priit Pullerits: kasvage suureks!
Subscribe to:
Posts (Atom)