Mul on kõrini inimeste lollusest. See on uskumatu, kui vähe inimesed oma ajusid kasutavad. Kõige lihtsamatest asjadest ei vaevuta aru saama. Hea on ju kedagi niisama sõimata ja end välja elada. Huvitav, kas nad ise saavad aru, et nad paistavad idiootidena?
Me saame sõimata kui teeme kaubatellimust.
Me saame sõimata kui mõnd toodet pole "Miks te seda siis ei telli???"
Me saame sõimata kui kaup on tulnud ja me seda vastu võtame, hindasid peale klõpsime.
Me saame sõimata, kui mõnele asjale on jäänud hind lisamata.
Me saame sõimata kui saatelehti rida-realt ja lehekülgede viisi sisse toksime.
Me saame sõimata, kui kliendile ei meeldi hind.
Meie töökohustuste hulka kuulub peale kassas teenindamise ka kaupade tellimine; saatelehtede sisestamine; kauba vastuvõtt, mille hulka kuulub ka hinna lisamine tootele; kaupluse korrastamine... Me teeme oma tööd ja saame selle eest sõimata. Aitäh. Ja me peame seejuures veel viisakad, naeratavad ja õnnelikud olema.
Meil ei ole mingit "juhataja kabinetti" kus kõik see kaupade tellimine ja vastuvõtt inimeste arvates toimub! See kõik tuleb teha letist, samast, kus kliendid oma ostud sooritavad. Samal tööajal. Toodete laoseisu näeb vaid arvutist ja riiulist üle kontrollides, ei ole mõtet minna "taharuumi" seda tegema, "tagaruum" on meil vaid WC!!!!
Hinda ei otsusta müüja. See on kauplus mitte turg, kus hinna üle kaubelda. Huvitaval kombel see "igal pool", kus alati alet saab, ei oma iialgi nime. Kui meil on niiiii-iiiii imekallis hind, miks te ikkagi selle ostu sooritate??? Ilmselt selle pärast, et ega ikka ei saa mujalt odavamalt. Keegi relva ähvardusel ei sunni teid ostma. Kui ikka on teises kaupluses odavam, siis võib ju sinna minna.
"Alla oma hinna müümine" tähendab seda, et kauplus maksaks teie üüübersoodsa hinnaga soetatud toote eest osa ise, see tähendab, et mina kui müüja pean võõra inimese ostu eest maksma. "See ei lähe ju teie taskust!?"- tõesti? Iga allahindlus vähendab meie müügiedu, kui kauplus tulu ei tooks pandaks see kinni. Jah, see läheb minu taskust.
Palun õppige ajusid kasutama. Mõnel päeval on idiootsuste hulk tõesti talumatu.
Tuesday, August 6, 2013
Monday, August 5, 2013
Do Or Die
Lubasin täna kirjutada sellest, mis eilsest postitusest maha jäi. Aga võta näpust! Ei tulnud midagi meelde...
"Mul juhtus üks imelik asi..." nagu ütles Hendrik Sal-Saller ükskord... Ma kolisin, kes veel ei teadnud. See iseenesest ei ole imelik. Aga koos teiste asjadega sai pakitud ka Bart. Enamus on juba ammu lahti pakitud, aga alles eile rullisin Barti tagasi seina peale. Ja nagu võluväel ilmus täna 30 Seconds To Mars'i uuele singlile video! Nii kui ma Barti kuhugi kokku pakin ta korraldab midagi! Lärmab twitteris või siis saab mõne videoga maha... Nüüd on siis video valmis ja tüüp kodus (loe: "seinal") tagasi.
Aga video mulle meeldib! (Ülla-ülla...) Selline mõnus hullumaja puhvet koos väikeste mõtisklustega:)
Thirty Seconds To Mars Presents a Bartholomew Cubbins Film Do Or Die
"Mul juhtus üks imelik asi..." nagu ütles Hendrik Sal-Saller ükskord... Ma kolisin, kes veel ei teadnud. See iseenesest ei ole imelik. Aga koos teiste asjadega sai pakitud ka Bart. Enamus on juba ammu lahti pakitud, aga alles eile rullisin Barti tagasi seina peale. Ja nagu võluväel ilmus täna 30 Seconds To Mars'i uuele singlile video! Nii kui ma Barti kuhugi kokku pakin ta korraldab midagi! Lärmab twitteris või siis saab mõne videoga maha... Nüüd on siis video valmis ja tüüp kodus (loe: "seinal") tagasi.
Aga video mulle meeldib! (Ülla-ülla...) Selline mõnus hullumaja puhvet koos väikeste mõtisklustega:)
Thirty Seconds To Mars Presents a Bartholomew Cubbins Film Do Or Die
Uuendused
Oh, tere kallikesed, kes te juba ammu loobusite selle blogi külastamisest, sest siin olid jaanipäevani jõulud ja nüüd järgmiste jõuludeni on lihavõtted! Mul on koguaeg niiiii-iiii palju öelda, aga toksimiseni ei ole jõudnud, sest enamasti lõpeb mu katsetus uus blogi postitus kirjutada mõttega: "Ah, mis ma ikka vingun, keda see huvitab..." või siis "Ei, ei kirjuta Marsist, see on veel vähem huvitav...". Täna aga on mul selline tuju, et te saate kõik ühe hoobiga tagant järgi!
Noppeid töölt:
*Olen sõimata saanud selle eest, et meie kauplus müüb õhupüsse. "Kuidas te julgete selliseid asju müüa, need on ju nii ohtlikud asjad! Mis tarbijakaitse selle peale ütleb???" Soovitasin küsida... No mida sa ikka ütled sellise kõne peale?!? Lauanoad on ka ohtlikud! Saed, kirved, haamrid, elektrilised tööriistad. Iga asi võib olla ohtlik kui teda valesti kasutada. Lauri Saatpalu sõnadega: "Teflon pann ei ole hea kui riiulilt ta tabab pead..."
Heh, pealegi, ega MÜÜJA päris seda ei otsusta, mida kaupluses müüakse. Tootevalik on siiski natuke teiste inimeste paika pandud. Saame vaid omad soovitused edasi anda selle põhjal, mida meil küsitakse, aga mida tootevalikus veel pole.
*Samal päeval kui pidin õigustama õhupüsside müümist, küsiti minult PÄRIS padruneid... Ja "plavatavat telki".
*Ma olen 27 aastane ega pea end vanaks. Tööl kannan juukseid enamasti kõrgel hobusesabas. Sain komplimendi, et see soeng teeb mind nooreks... Aitäh! :D
Uuest kodust:
*Mu lemmik tuba on köök! Ausalt, mulle meeldib seal kokata ja vahel ka niisama istuda. Vaba päeva hommikul kohvi juua. Ja mul on nüüd küpsetusahi!!!!! See on niiiii äge asi! Gaasipliit elektriahjuga. Täna sai esimene koogike ja viineri pirukad seal tehtud.
*Elutoa diivan on ebamugav. Mitte kuidagi ei saa seal olla. Tugitoole siin korteris pole, seega kolisin põrandale. Tagumik jääb küll valusaks, aga selga ei piina nii palju:)
*Bart on ka kodus! Tema on üsna hästi kohanenud, hoiab silma peal minu "altaril" (CD-d, fotod bändidest, soolalambid, Rocki lipud...).
*WC on kitsas! Liiga kitsas...
Videod, mis vaja vaadata:
*Thirty Seconds To Mars- End Of All Days (Church Of Mars NYC)
*Thirty Seconds To Mars- Up In The Air
Praeguseks kõik! Tänan tähelepanu eest! Homme tuleb lugu sellest, mis siinsest postitusest välja unustasin :D
Noppeid töölt:
*Olen sõimata saanud selle eest, et meie kauplus müüb õhupüsse. "Kuidas te julgete selliseid asju müüa, need on ju nii ohtlikud asjad! Mis tarbijakaitse selle peale ütleb???" Soovitasin küsida... No mida sa ikka ütled sellise kõne peale?!? Lauanoad on ka ohtlikud! Saed, kirved, haamrid, elektrilised tööriistad. Iga asi võib olla ohtlik kui teda valesti kasutada. Lauri Saatpalu sõnadega: "Teflon pann ei ole hea kui riiulilt ta tabab pead..."
Heh, pealegi, ega MÜÜJA päris seda ei otsusta, mida kaupluses müüakse. Tootevalik on siiski natuke teiste inimeste paika pandud. Saame vaid omad soovitused edasi anda selle põhjal, mida meil küsitakse, aga mida tootevalikus veel pole.
*Samal päeval kui pidin õigustama õhupüsside müümist, küsiti minult PÄRIS padruneid... Ja "plavatavat telki".
*Ma olen 27 aastane ega pea end vanaks. Tööl kannan juukseid enamasti kõrgel hobusesabas. Sain komplimendi, et see soeng teeb mind nooreks... Aitäh! :D
Uuest kodust:
*Mu lemmik tuba on köök! Ausalt, mulle meeldib seal kokata ja vahel ka niisama istuda. Vaba päeva hommikul kohvi juua. Ja mul on nüüd küpsetusahi!!!!! See on niiiii äge asi! Gaasipliit elektriahjuga. Täna sai esimene koogike ja viineri pirukad seal tehtud.
*Elutoa diivan on ebamugav. Mitte kuidagi ei saa seal olla. Tugitoole siin korteris pole, seega kolisin põrandale. Tagumik jääb küll valusaks, aga selga ei piina nii palju:)
*Bart on ka kodus! Tema on üsna hästi kohanenud, hoiab silma peal minu "altaril" (CD-d, fotod bändidest, soolalambid, Rocki lipud...).
*WC on kitsas! Liiga kitsas...
Videod, mis vaja vaadata:
*Thirty Seconds To Mars- End Of All Days (Church Of Mars NYC)
*Thirty Seconds To Mars- Up In The Air
Praeguseks kõik! Tänan tähelepanu eest! Homme tuleb lugu sellest, mis siinsest postitusest välja unustasin :D
Sunday, June 16, 2013
:)
Kaks nädalat tagasi juhtus see väike asi:
Käed värisesid vähemalt tund aega peale seda veel.... Ja lihtsalt... Nii palju rõõmu ühest naeratusest twitteris :)
Tuesday, March 26, 2013
Up In The Air
Mu blogis on ikka veel jõulud! See tuleb kõrvaldada, varsti on lihavõtted...
Niiet, võtke Mars:
Niiet, võtke Mars:
Saturday, December 29, 2012
Jõulud
Mulle ei meeldi jõulud. Mida aasta edasi, seda vähem ma neid talun. Need pole ammu enam rõõmsad pühad, need on väga stressirohked päevad.
Ilmselt on osaliselt probleem selles, et ma töötan kaubanduskeskuses. Ma näen päevade kaupa ostmist, tunglemist sest "midagi on ju vaja ära osta kingituseks!" Ja kõik, mis mina tahan, on saada kätte oma lõunasöök... Aga jõulude paiku peab selle nimel võitlema, sõna tõsises mõttes! Marketites peaks ka kehtima mingid liikluseeskirjad, sest üsna ebameeldiv on kui keegi pidevalt üritab oma ostukäru sulle kahe kannika vahele pressida....
Mulle ei meeldi, et jõulud tähendavadki vaid võimalikult kallite kingituste tegemist. Ma vihkan seda. Jah, on olemas ka selline asi nagu andmisrõõm, aga seda ei määra hind. Vähemalt minu jaoks mitte. Kõige olulisemad on lähedased inimesed ja nendega koos olemine. Ma olen juba küllalt valusalt teada saanud, et me kunagi ei tea, millal me kedagi päris viimast korda näeme. Me jääme mäletama ikka koos oldud aega, mitte asju, mida keegi meile kinkis.
Tore, kui keegi mäletab, mis mulle meeldib ja päkapikk toob mulle mingi pisikese vidina:) Ja kui midagi kinkida ei oska, ärge ostke lihtsalt MIDAGI, küpsetage kook ja kõik on õnnelikud! Ise tehtud asjad on minu jaoks kõige armsamad, sest need on tehtud mõeldes just minu peale:)
Ilmselt on osaliselt probleem selles, et ma töötan kaubanduskeskuses. Ma näen päevade kaupa ostmist, tunglemist sest "midagi on ju vaja ära osta kingituseks!" Ja kõik, mis mina tahan, on saada kätte oma lõunasöök... Aga jõulude paiku peab selle nimel võitlema, sõna tõsises mõttes! Marketites peaks ka kehtima mingid liikluseeskirjad, sest üsna ebameeldiv on kui keegi pidevalt üritab oma ostukäru sulle kahe kannika vahele pressida....
Mulle ei meeldi, et jõulud tähendavadki vaid võimalikult kallite kingituste tegemist. Ma vihkan seda. Jah, on olemas ka selline asi nagu andmisrõõm, aga seda ei määra hind. Vähemalt minu jaoks mitte. Kõige olulisemad on lähedased inimesed ja nendega koos olemine. Ma olen juba küllalt valusalt teada saanud, et me kunagi ei tea, millal me kedagi päris viimast korda näeme. Me jääme mäletama ikka koos oldud aega, mitte asju, mida keegi meile kinkis.
Tore, kui keegi mäletab, mis mulle meeldib ja päkapikk toob mulle mingi pisikese vidina:) Ja kui midagi kinkida ei oska, ärge ostke lihtsalt MIDAGI, küpsetage kook ja kõik on õnnelikud! Ise tehtud asjad on minu jaoks kõige armsamad, sest need on tehtud mõeldes just minu peale:)
Mulle meeldiksid RAHULIKUD jõulud, oma kallite inimeste keskel. Linnas elades ei tule neid kunagi, sest siin on alati tormlemine ja võitlemine. Ehk seepärast ei meeldigi mulle enam jõulud, sest ma mäletan aega, mil meie pere jõulud möödusid maal, keset metsa ja lumehangesid, aega mil me KÕIK veel alles olime... Tänaseks on meid liialt palju puudu, me oleme suureks kasvanud ja mööda ilma laiali. Nii palju kui meid tulla saab koguneme ikka ühise laua ümber. Need ongi jõulud.
Monday, December 17, 2012
Veel üks...
Explorers
"Free me
free me
free me from this world
I don't belong here
It was a mistake
imprisoning my soul
Can you free me?
Free me from this world"
Thursday, December 13, 2012
MUSE vol1
...midagi asjalikku ma veel öelda ei suuda...
Unsustainable ja Supremacy
... ja "There õhthušt Thallinn!":D:D Nii nad saabusid.
Map of the Problematique
Follow me
(Minu leiate lava etteulatuvast osast õige pisut vasakult, laulja käeulatuses)
Panic Station
Resistance
New Born
Viletsa heliga ja äkki saab otsa, aga vaadake pilti:)
Undisclosed Desires
...sest mulle meeldib see laul! Mis sellest, et pilt on kehvake, heli on ju hea.
Uprising
Ka Muse koosneb vaid inimestest, ehk siis kui Matt Bellamyl sõnad sassi läksid:)
Time Is Running Out
Poolepealt ja kehvake, aga vaade sarnaneb sellega, mida mina nägin. Mina asusin veidi vasakul, Matti ees.
Plug In Baby
...ehk siis kui rahvas hulluks läks:) Heas mõttes!
Knights Of Cydonia
Survival
Olümpialaul, kontserdi täiest viimane lugu
Monday, October 22, 2012
Riigist ja lastest
Miks peab RIIK kandma kõik laste kasvatamisega seonduvad kulud???? Ei saa aru... Igal inimesel tuleb oma lapsed ikka ise kasvatada. Muud nagu eriti peale arstide streigi ja elektrihinna tõusu ei kuulegi. Et riik ikka ei toeta piisavalt ja peaks ikka rohkem muretsema laste eest jne... Aga mis see riik siis tegema peaks?
Sellega, et lastetoetus (umbes-täpselt 19 eurot) on väike, olen ma nõus. Selleks, et seda tõsta, tuleb ilmselt kelleltki raha ära võtta. Ja siis tahavd arstid-õed, õpetajad, päästetöötajad jne palgatõusu. Kust see raha tulema peaks? Me peame ise maksudena selle riigile andma kõigepealt. Et raha juurde saada, tuleks maksusid tõsta... Saame ka palka juurde. Ja maksame suurema osa ära. Lõpptulemusena jääb kätte ikka sama summa... Okei, liialt lihtsustatud näide võib-olla, sest ega selle pärast kõikides eluvaldkondades ei tule palgatõusu ja erasektoris ka mitte. Ma tahan lihtsalt öelda: enne kui utoopilisi summasid juurde nõuada, tuleks küsida, kust ja kellelt need peaks tulema/ära võtma.
Minu lapse-eas oli ka lastetoetus 300 krooni (ehk seesama umbes 19 eurot). Ma olen absoluutselt täiesti kindel, et minu ema ei arvanud MITTE IIALGI, et ta kulutab minu peale täpselt 300 krooni kuus ja ei sentigi rohkem, sest riik ju rohkem ei anna! Ma TEAN, et ma läksin ühes kuus ikka palju rohkem maksma kui 300 EEK. Selleks ju käiaksegi tööl, et end ja oma peret ülal pidada...?
Minul on ainult ema ja me saime kenasti hakkama ka ainult tema palga eest elades. Ma pole kunagi olnud ei näljas ega paljas. Alati on söök külmkapis olnud, oma asi kui sealt otsida ei viitsi! Puhtad ja korralikud riided seljas, küll mitte mingid firmakad, aga siiski kenad. Kõik kooliks vajalikud tarbed said ka alati ostetud ilma suurema vingumiseta, et "issand jumal kui palju need maksavad", võib-olla oli meie planeerimine parem lihtsalt (ei ostnud kõike augustis)... Maksid jah palju need töövihikud ja vihikud jne. Aga ma tõesti ei mäleta mingit suurt draamat selle ümber. Samas sain ma endale lubada ka eluks mitte vajalikke asju, mis mulle meeldisid, oli selleks siis mõni mäng või kassett (jah, lillekesed, mina olen veel see põlvkond, kes kasvas üles kassette kuulates!). Ega needki odavad ei olnud. Välismaise artisti kassett maksis enamasti 199.- EEK. Mul ei olnud millestki puudus hoolimata pisikesest lastetoetusest ja ainult ühe vanema palgast. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv ilma firmamärgi riiete, megakallite trennide ja ilma minu IGA soovi täitmiseta!
Ma sain üsna varakult teada umbkaudsed summad, mida ema teenib, kui palju kulub korteri peale ja kui palju meil nö üle jääb. Esialgu ma ei saanud neist suurt aru, aga arved ja palk ei olnud salastatud teema. Lihtsalt, kui kasvasin piisavalt suureks, et neist asjust aru hakkasin saama, ei hakanud ma emalt nõudma muusikakeskusi või mingeid mõttetult kalleid moemänguasju (tamagotchi meenub esimesena). Ma lihtsalt TEADSIN, et emal ei ole võimalik neid osta, aga ma sain endale ikkagi maki ja lemmikbändide kassetid ja hiljem plaadid. Teades, mis need maksavad, hoidsin ma neid väga hästi. (Mu vähemalt 10 aastat vana makk ja veel vanemad kassetid on siiani täiesti töökorras.) Ma õppisin varakult valima, mis on mulle tõesti oluline ja mis vaid hetke tuju koolis leviva hulluse tõttu. Ema ei keelanud mulle kunagi otseselt midagi, ta lihtsalt seletas, mis miski maksab ja kas me saame seda endale lubada või ei. See oli minu valik, et ma keskkooli ajal ei kapanud kuskile peole vaid käisin sõbrannaga Tartus Rocki mängudel (s.t. korvpalli vaatamas). Loomulikult andis ema piletite rahad, ega ma ise ei teeninud ju. Aga see eeldas ka minu poolset selgitust, et see meeskond on mulle tõesti piisavalt tähtis, et kohale kihutada hoolimata sellest, et mängu näidati tihti ka teles.
Kõige võti oligi selgitamine. Mul ei olnud iganädalast taskuraha. Iga kord, kui mul midagi kooli jaoks oli vaja või tahtsin lihtsalt midagi osta, küsisin ema käest vajaliku summa, millega koos ka seletasin, MIKS. "Aga kõigil klassis on!" ei olnud piisav põhjendus. Ja te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen, et see polnud piisav...
Lapsesse ei saa suhtuda kui äritehingusse, et mina annan riigile lapse, mida riik mulle vastu annab. Kui laps peab tooma vaid täiendava sissetuleku, siis võiks tite tegemata jätta! Laps on kaaslane kogu eluks, ta on teie elu. AINUKE, kes teid pensioni eas vaatamas käib ja tingimusteta aitab küsimata "Mis mina sest saan?". Riik ei pea kellegi lapsi kasvatama, ja laps ei pea KÕIKE saama, mis ta tahab. Praegu sündivad lapsed peavad hetkel tööealist elanikkonda tulevikus üleval oma palkadest makstavate maksudega. Seda me saamegi nö vastutasuks, aga see ei lähe arvesse, kuna see ei too ju TÄNA midagi sisse.
Mina pole kunagi oma emale olnud kuluartikkel eelarves. Ma olen väiksest peale olnud keegi, kellega alati arvestatakse, ka siis kui ma olin liiga väike oma arvamuseks, aga mis sellest! Ema ei jätnud mulle midagi selgitamata põhjendusel, et ma olin "selleks liiga väike, et aru saada". See minust vist inimese tegigi, et ma olin alati piisavalt suur, et vaevuda midagi mulle selgitama. Ja mis kõige olulisem: minu ema ei armasta mind mitte selle pärast, et ta sai minu eest kunagi 300.- EEK kuus vaid selle pärast, et ma olen tema tütar! Ja mina ei armasta oma ema mitte sel põhjusel, et ta ostis mulle ägedaid asju, vaid selle pärast, et ta on MINU EMA ja ta võttis vaevaks hoolimata igasugustest raskustest kasvatada minust inimese!
PS! Me elame OMA riigis. Kui ei meeldi praegune poliitika, siis siin riigis saab iga inimene astuda enda poolt valitud erakonda, või asutada kasvõi uus, kui ükski praegustest ei sobi, ja minna ise kohalikesse omavalitsustesse või Toompeale elu parandama. Teine võimalus on osaleda valimistel valijana ning valida mitte kõige suuremate summade lubajaid, vaid kõige reaalsemate summade lubajaid. Kasuks tuleb ka poliitikutele küsimuse: "Kust te selle raha võtate?" esitamine.
Tänan tähelepanu eest!
Sellega, et lastetoetus (umbes-täpselt 19 eurot) on väike, olen ma nõus. Selleks, et seda tõsta, tuleb ilmselt kelleltki raha ära võtta. Ja siis tahavd arstid-õed, õpetajad, päästetöötajad jne palgatõusu. Kust see raha tulema peaks? Me peame ise maksudena selle riigile andma kõigepealt. Et raha juurde saada, tuleks maksusid tõsta... Saame ka palka juurde. Ja maksame suurema osa ära. Lõpptulemusena jääb kätte ikka sama summa... Okei, liialt lihtsustatud näide võib-olla, sest ega selle pärast kõikides eluvaldkondades ei tule palgatõusu ja erasektoris ka mitte. Ma tahan lihtsalt öelda: enne kui utoopilisi summasid juurde nõuada, tuleks küsida, kust ja kellelt need peaks tulema/ära võtma.
Minu lapse-eas oli ka lastetoetus 300 krooni (ehk seesama umbes 19 eurot). Ma olen absoluutselt täiesti kindel, et minu ema ei arvanud MITTE IIALGI, et ta kulutab minu peale täpselt 300 krooni kuus ja ei sentigi rohkem, sest riik ju rohkem ei anna! Ma TEAN, et ma läksin ühes kuus ikka palju rohkem maksma kui 300 EEK. Selleks ju käiaksegi tööl, et end ja oma peret ülal pidada...?
Minul on ainult ema ja me saime kenasti hakkama ka ainult tema palga eest elades. Ma pole kunagi olnud ei näljas ega paljas. Alati on söök külmkapis olnud, oma asi kui sealt otsida ei viitsi! Puhtad ja korralikud riided seljas, küll mitte mingid firmakad, aga siiski kenad. Kõik kooliks vajalikud tarbed said ka alati ostetud ilma suurema vingumiseta, et "issand jumal kui palju need maksavad", võib-olla oli meie planeerimine parem lihtsalt (ei ostnud kõike augustis)... Maksid jah palju need töövihikud ja vihikud jne. Aga ma tõesti ei mäleta mingit suurt draamat selle ümber. Samas sain ma endale lubada ka eluks mitte vajalikke asju, mis mulle meeldisid, oli selleks siis mõni mäng või kassett (jah, lillekesed, mina olen veel see põlvkond, kes kasvas üles kassette kuulates!). Ega needki odavad ei olnud. Välismaise artisti kassett maksis enamasti 199.- EEK. Mul ei olnud millestki puudus hoolimata pisikesest lastetoetusest ja ainult ühe vanema palgast. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv ilma firmamärgi riiete, megakallite trennide ja ilma minu IGA soovi täitmiseta!
Ma sain üsna varakult teada umbkaudsed summad, mida ema teenib, kui palju kulub korteri peale ja kui palju meil nö üle jääb. Esialgu ma ei saanud neist suurt aru, aga arved ja palk ei olnud salastatud teema. Lihtsalt, kui kasvasin piisavalt suureks, et neist asjust aru hakkasin saama, ei hakanud ma emalt nõudma muusikakeskusi või mingeid mõttetult kalleid moemänguasju (tamagotchi meenub esimesena). Ma lihtsalt TEADSIN, et emal ei ole võimalik neid osta, aga ma sain endale ikkagi maki ja lemmikbändide kassetid ja hiljem plaadid. Teades, mis need maksavad, hoidsin ma neid väga hästi. (Mu vähemalt 10 aastat vana makk ja veel vanemad kassetid on siiani täiesti töökorras.) Ma õppisin varakult valima, mis on mulle tõesti oluline ja mis vaid hetke tuju koolis leviva hulluse tõttu. Ema ei keelanud mulle kunagi otseselt midagi, ta lihtsalt seletas, mis miski maksab ja kas me saame seda endale lubada või ei. See oli minu valik, et ma keskkooli ajal ei kapanud kuskile peole vaid käisin sõbrannaga Tartus Rocki mängudel (s.t. korvpalli vaatamas). Loomulikult andis ema piletite rahad, ega ma ise ei teeninud ju. Aga see eeldas ka minu poolset selgitust, et see meeskond on mulle tõesti piisavalt tähtis, et kohale kihutada hoolimata sellest, et mängu näidati tihti ka teles.
Kõige võti oligi selgitamine. Mul ei olnud iganädalast taskuraha. Iga kord, kui mul midagi kooli jaoks oli vaja või tahtsin lihtsalt midagi osta, küsisin ema käest vajaliku summa, millega koos ka seletasin, MIKS. "Aga kõigil klassis on!" ei olnud piisav põhjendus. Ja te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen, et see polnud piisav...
Lapsesse ei saa suhtuda kui äritehingusse, et mina annan riigile lapse, mida riik mulle vastu annab. Kui laps peab tooma vaid täiendava sissetuleku, siis võiks tite tegemata jätta! Laps on kaaslane kogu eluks, ta on teie elu. AINUKE, kes teid pensioni eas vaatamas käib ja tingimusteta aitab küsimata "Mis mina sest saan?". Riik ei pea kellegi lapsi kasvatama, ja laps ei pea KÕIKE saama, mis ta tahab. Praegu sündivad lapsed peavad hetkel tööealist elanikkonda tulevikus üleval oma palkadest makstavate maksudega. Seda me saamegi nö vastutasuks, aga see ei lähe arvesse, kuna see ei too ju TÄNA midagi sisse.
Mina pole kunagi oma emale olnud kuluartikkel eelarves. Ma olen väiksest peale olnud keegi, kellega alati arvestatakse, ka siis kui ma olin liiga väike oma arvamuseks, aga mis sellest! Ema ei jätnud mulle midagi selgitamata põhjendusel, et ma olin "selleks liiga väike, et aru saada". See minust vist inimese tegigi, et ma olin alati piisavalt suur, et vaevuda midagi mulle selgitama. Ja mis kõige olulisem: minu ema ei armasta mind mitte selle pärast, et ta sai minu eest kunagi 300.- EEK kuus vaid selle pärast, et ma olen tema tütar! Ja mina ei armasta oma ema mitte sel põhjusel, et ta ostis mulle ägedaid asju, vaid selle pärast, et ta on MINU EMA ja ta võttis vaevaks hoolimata igasugustest raskustest kasvatada minust inimese!
PS! Me elame OMA riigis. Kui ei meeldi praegune poliitika, siis siin riigis saab iga inimene astuda enda poolt valitud erakonda, või asutada kasvõi uus, kui ükski praegustest ei sobi, ja minna ise kohalikesse omavalitsustesse või Toompeale elu parandama. Teine võimalus on osaleda valimistel valijana ning valida mitte kõige suuremate summade lubajaid, vaid kõige reaalsemate summade lubajaid. Kasuks tuleb ka poliitikutele küsimuse: "Kust te selle raha võtate?" esitamine.
Tänan tähelepanu eest!
Saturday, October 6, 2012
Oi aegu ammuseid...
Järgnevad read on kirjutatud umbes 5 aastat tagasi paberile ühest tüüpilisest hommikust meie 'peres'. (Aeg, mil nett tuli juhtmest otse minu lauaarvutisse) Toksin teksti siia sellisena, nagu ta on, sõna-sõnalt, rida-realt ja viga-vealt.
"Kui sa kohviga ei tulnud võid ära minna!"- üks armsamaid "Tere hommikust!" variante, mis mulle öeldud on:) Aga enne, kui mind nii tervitati juhtus veel toredaid asju!
Evely pidi täna hommikul (meie mõistes ÖÖSEL) 8ks koolis Pulleritsuga praksis olema. Ta kell (=mobiil) piiksus vist mingi 6.40 või 6.45, aga Ta tahtis veel 10 minti lebotada ja pani kordusäratuse peale.
Mina ärkasin 7.41 ja mõtlesin, et Evely peaks juba bussipatuses seisma, aga Ta vägagi tudus mu kõrval!!! Ja mina mõtlesin, et pole mõtet Teda äratada, sest 7.40 läks buss ja vaevalt, et Ta enam selle peale oleks jõudnud! Või kui olekski jõudnud, siis Ta oleks pidanud pidžaamaga minema... Pullerits oleks ilmselt Talle siis sõbralikud hullari tädid-onud järgi kutsunud...
Evely ise ärkas 8.25, kui Talle sõnum tuli, mille sisu oli umbes selline: "Kas Sa tead ka, kus Sa praegu olema pead?!" Sõnumit LUGES Ta umbes kell 11 alles, aga kui sõnum TULI, vaatas Ta ainult kella ja avastas, et Pulleritsu juurde Ta ei jõua ning... TUDUS EDASI:)
Mina ärkasin 10.22 ja esimene mõte: Riivo küll kooli ei läinud 10ks nagu Ta lubas, muidu ma oleks kuulnud, kui Ta laamendab! (St jookseb köögi ja külmkapi vahet, käib läbi meie toa rõdul suitsukal, pakib end esikus kokku...) Teine mõte: mu äratus röögib 8 minuti pärast... Tukkusin edasi kuni ta röökiski. Siis küsisin vaikselt Evelylt, kas Ta ikka veel tahab 11.10 bussile jõuda, et koju minna. Selle peale Ta krabas oma telefoni pihku, vaatas sealt kella ja teatas umbes midagi sarnast: "Oh pe***!!!" Taaskord oleks Ta pidanud kohe ja pidžaamas minema jooksma, et bussile jõuda:) Ta ei teinud seda:) Me hoopis veendusime selles, et Evely mobla kordusäratuse süsteem ei toimi! Kui see 10 minti täis saab ja kordusäratus röökima peaks hakkama, siis kaob äratust tähistav kelluke telefoni ekraanilt ära ja telefon on täiesti vait!
Ja siis me hakkasime teineteist voodist üles peksma! Sõna otseses mõttes peksma! Mina klobisin Evelyt padjaga ja Evely mind Dollyga!:D Ja kui Ta mulle pihta ei saanud, siis oli Tal vabandus valmis: "Sa katsu ise Dollyt kõrvadest juhtida!":D Kokkuvõttes: meil oli naljakas hommik:)
Lõpuks me ronisime voodist välja kohvi ja süüa tegema jne... Siis avastasin mina, et ma ei tea, kus mul loeng toimub, kuhu ma omast arust minema hakkasin... Võtsin oma kohvi ja suundusin kõrvaltuppa arvuti ja neti juurde. Nii kui ma ust paotasin, teatati mulle teki alt: "Kui sa kohviga ei tulnud, võid ära minna!":D
Ja täna hommikul Riivo ei ahastanudki: "Kes mu kausikesest söönud on?!" Ma nii oleks tahtnud öelda, et MINA! :D
"Kui sa kohviga ei tulnud võid ära minna!"- üks armsamaid "Tere hommikust!" variante, mis mulle öeldud on:) Aga enne, kui mind nii tervitati juhtus veel toredaid asju!
Evely pidi täna hommikul (meie mõistes ÖÖSEL) 8ks koolis Pulleritsuga praksis olema. Ta kell (=mobiil) piiksus vist mingi 6.40 või 6.45, aga Ta tahtis veel 10 minti lebotada ja pani kordusäratuse peale.
Mina ärkasin 7.41 ja mõtlesin, et Evely peaks juba bussipatuses seisma, aga Ta vägagi tudus mu kõrval!!! Ja mina mõtlesin, et pole mõtet Teda äratada, sest 7.40 läks buss ja vaevalt, et Ta enam selle peale oleks jõudnud! Või kui olekski jõudnud, siis Ta oleks pidanud pidžaamaga minema... Pullerits oleks ilmselt Talle siis sõbralikud hullari tädid-onud järgi kutsunud...
Evely ise ärkas 8.25, kui Talle sõnum tuli, mille sisu oli umbes selline: "Kas Sa tead ka, kus Sa praegu olema pead?!" Sõnumit LUGES Ta umbes kell 11 alles, aga kui sõnum TULI, vaatas Ta ainult kella ja avastas, et Pulleritsu juurde Ta ei jõua ning... TUDUS EDASI:)
Mina ärkasin 10.22 ja esimene mõte: Riivo küll kooli ei läinud 10ks nagu Ta lubas, muidu ma oleks kuulnud, kui Ta laamendab! (St jookseb köögi ja külmkapi vahet, käib läbi meie toa rõdul suitsukal, pakib end esikus kokku...) Teine mõte: mu äratus röögib 8 minuti pärast... Tukkusin edasi kuni ta röökiski. Siis küsisin vaikselt Evelylt, kas Ta ikka veel tahab 11.10 bussile jõuda, et koju minna. Selle peale Ta krabas oma telefoni pihku, vaatas sealt kella ja teatas umbes midagi sarnast: "Oh pe***!!!" Taaskord oleks Ta pidanud kohe ja pidžaamas minema jooksma, et bussile jõuda:) Ta ei teinud seda:) Me hoopis veendusime selles, et Evely mobla kordusäratuse süsteem ei toimi! Kui see 10 minti täis saab ja kordusäratus röökima peaks hakkama, siis kaob äratust tähistav kelluke telefoni ekraanilt ära ja telefon on täiesti vait!
Ja siis me hakkasime teineteist voodist üles peksma! Sõna otseses mõttes peksma! Mina klobisin Evelyt padjaga ja Evely mind Dollyga!:D Ja kui Ta mulle pihta ei saanud, siis oli Tal vabandus valmis: "Sa katsu ise Dollyt kõrvadest juhtida!":D Kokkuvõttes: meil oli naljakas hommik:)
Lõpuks me ronisime voodist välja kohvi ja süüa tegema jne... Siis avastasin mina, et ma ei tea, kus mul loeng toimub, kuhu ma omast arust minema hakkasin... Võtsin oma kohvi ja suundusin kõrvaltuppa arvuti ja neti juurde. Nii kui ma ust paotasin, teatati mulle teki alt: "Kui sa kohviga ei tulnud, võid ära minna!":D
Ja täna hommikul Riivo ei ahastanudki: "Kes mu kausikesest söönud on?!" Ma nii oleks tahtnud öelda, et MINA! :D
Subscribe to:
Posts (Atom)