6. augusti hommikul ärkasin ma teadmisega, et tuleb paari arvega asjad korda ajada, et ma päeval paar tundi hoian last ja et õhtul pikendan korteri üürilepingut. Samal õhtul läksin magama teadmisega, et paari päeva pärast kolin uude korterisse ja et olen võimeline nii kõvasti karjuma küll, et minu sõna jääb peale... Arved sain ka õiendatud ja last ei pidanudki hoidma, mind pidi hoopis hoidma.
Alustades algusest: hommik algas Elioni 4 automaatvastajaga suheldes, aga nendega sain ma hakkama. Peale seda jäin ootama, et sõbranna mulle lapse tooks, kuni ta ise küüsi tuunimas käib. Evely ja Kadi-Ly tulid, aga neil oli uudiseid. Tsiteerides Evelyt: "Mul on hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on see, et mul polegi lapsehoidjat vaja. Halb uudis on see, et ma tulin ikkagi!" Ja jumal või ma ei tea kes tänatud, et nad seal olid...
Sättisime end kettaheite kvalifikatsiooni vaatama kohvi ja krõpsidega. Siis kolistas keegi all minu korteri uksekella. Selle asemel, et minna oma esikusse, võtta telefoni toru ja küsida, kes seal on, läksin mina rõdule ja kiikasin alla. Ukse taga paterdas võõras paks vanamees, kes pidevalt tahab meie trepikotta sisse saada, aga ta ei ela seal. Ma arvan, et ta elas ümber nurga meie kinnisvara maakleri kontoris! Seal nägin teda tihti passimas. Kuna see tüüp minu külaline küll polnud, siis mina teda sisse ei lasknud, jätsin reageerimata. Järgmisel hetkel muukis keegi VÕTMEGA isik mu ukse kallal, mulle meenus, et ma loll olin unustanud ukse seest poolt riivi panna ja nii oligi meie armaskallis maakler mu esikus! Ta jõllitas mind nagu kits kino kuulutust, minu küsimuse peale, mis vaja oli tuli küsimus: "Mis sellest lepingust siis saab?" Minu kergelt vist ülbe vastus oli: "Õhtul räägime sellest, ma ju ütlesin! Üksi ma ei otsusta midagi!"
Minema ta ei läinud, vahtis paaniliselt ringi. Mina seisin tal esikus ees, ega lasknud tal eriti edasi marssida. Ja siis hakkas vaikselt selguma, miks ta tegelikult ETTETEATAMATA MINU KOJU trügis... Meie korteri veemõõtjad olevat plommimata ja mingi vee ülekulu või-ma-ei-saanud-täpselt-aru-mille pärast tuleb jama kui neid ära ei lase plommida...???!!!!???? Seletasin, et kevadel, kui ühistu kontroll käis, olid kõik plommid olemas ja kõik oli korras. Tüüp karjub vastu, et ei ole plomme ja et tema vastutab...??? Ma ei saanud millestki aru... Esiteks ei vastuta maakler mitte millegi eest, sest arved on ju omaniku nimel ja MINA olen neid arveid 4 aastat maksnud, kus see koht on, kus tema vastutab???? Nii ütlesingi talle, asjaliku vastuse sain: "Saad aru, mina vastutan!!!"??? Ei saa! Me vaidlesime veel veidi plommide ja vastutuse teemadel kui ta lõpuks teatas, et tuleb mingi kontroll ja vaatab veemõõtjad üle. Olgu siis nii, las tuleb. Jäin esikusse passima ja tüüp käratas mulle ja sõbrannale, et mingu me jalutama või püsigu oma toas, tema ajab kõik korda!!! Ta marsib MINU koju suvaliselt sisse ja üritab siis mind oma kodust välja visata???!!! Ma karjusin talle vastu, et ma ei lähe oma kodust kuhugi. Siis ta lahkus kümneks minutiks.
Mu käed ja jalad värisesid, ma olin täiesti šokis sellest, mis just juhtunud oli. Sõbranna oli üsna samas seisus. Mul oli hirm. Tõsine hirm. Omas kodus. Selline tunne, et kuskil pole turvaline, et enam ei julge ma öösiti magada, ega päeval kodus olla, ega kodust ära minna, ei julge üldse midagi teha. Nagu oleks maffia pealiku välja vihastanud...
Maakler tuligi mõne aja pärast tagasi jutuga, et kohe-kohe see kontroll tuleb, et mina olgu vait ja tema räägib jne. Loomulikult ma plõksisin talle vastu hoolimata faktist et ma üleni värisesin. Meil kästi ikka oma toas ja vait püsida, sest see olevat kahtlane, et nii palju inimesi on korteris ja siis ongi liiga palju vett kulutatud...??? Ma taaskord karjusin talle vastu, et pole kellegi asi mitu inimest mul külas on ja kuna ma iga kuu saadan veenäitu ja maksan arveid, siis pole erilist vahet, mitu inimest vett kulutab, sest MINA maksan arveid!
Lõpuks siis tuli nn kontroll... Seesama paks vanamees maakleri kontorist, keda ma enne uksekella tinistamise ajal all nägin. Tüübil on umbes 3 aastat samad vanad veninud ja mustad dressid seljas olnud... See koperdas siis mul WC-sse, jõllitas veemõõtjaid ja teatas, et tema näeb plomme küll. Maakler jahus ikka midagi probleemist ja korrutas, et tema vastutab. Ma segasin vahele, küsisin, MILLES probleem on! Seda ei suutnud nad mulle seletada, maakler korrutas, et tema vastutab ja probleemi ei ole. Siis pöördusin nn kontrolli poole: "Eelmisel kontrollil oli töötõend ja nimesilt rinnas, ta tutvustas end, aga vabandage, kes teie selline olete?!?" Sain jälle targa vastuse: "Mina olen kontroll!" Ma vist isegi ütlesin kõvasti ja selgesti: "Ahah, tõesti jah?" selle peale... Ma TEADSIN, et see paks vanamees küll mingi kontroll polnud, pigem nagu poole kohaga asotsiaal... Igatahes nad läksid lõpuks ära. Lahkudes kisas maakler veel järgi: "Mina vastutan, mina elan seal teises toas, mina vastutan!"????? Ma lõin ukse kinni ja panin lukku, et nad enam sisse ei saaks.
Kuigi ma olin täiesti kindel, et see must vanamees polnud mingi ametlik kontroll, helistasin siiski ühistu asju ajavasse firmasse, et küsida, kas on siis mingi probleem või kas toimus nende poolt mingit sorti kontroll. Loomulikult ei teatud seal asjast mitte midagi. Nemad kinnitasid minu teadmisi, et ametlik kontroll toimus kevadel ära ja sellega nad seotud pole, ning kinnitasid, et kevadel oli kõik korras. Uurisid minu käest, et mis probleem selle veega siis on. Vastasin, et mulle seda ei suudetud selgitada, tahtsin ainult teada, kas ühistu on asjaga seotud ja nemad kinnitasid mu arvamust, et seal ei teata asjast mitte midagi.
Ma olin lõpuks juba paanikas, sest ma ei teadnud enam, mida teha ega saanud aru, milles meid üritatakse nö süüdi teha. Mis jama selle veega siis oli??? Ja kes pagan need plommid ära näppis, sest nad olid tõesti kadunud. Ja ma TEAN, et need olid olemas kui ühistu kontroll kevadel käis. Kuhu nad vahepeal siis läksid?!? Ja kust maakler üldse võttis selle jutu, et neid pole? Kuna tema teadis enne mind, et neid plomme pole, siis järelikult oli ta ka varem minu koju nii tunginud ja jumal teab milleks veemõõtjate plomme näppinud. Sellisele järeldusele olime sõbrannaga jõudnud kui mu telefon helises. Maakler helistas, et karjuda telefoni: "Tule alla, ma näitan sulle, millised on veemõõtjate plommid! Tule alla!!!" Ja mina karjusin mõtlemata vastu: "Ma ei tule üksi mitte kuskile! Meil oli veemõõtjatega kõik korras kui ühistu kontroll käis! Helistasin ka ühistusse ja nemad ei tea tänasest kontrollist üldse midagi. Teil on võti ja mul on võti, kuna mina neid plomme puutunud ei ole, siis järelikult olete ise need ära näppinud!" Ja lõpetasin kõne. Tema jäi telefoni karjuma, aga ma ei kuulanud teda. Otsustasin, et ei vasta ühelegi tema kõnele ega lase enam kedagi sisse. Mul oli tunne, et see maakler ükskord teeb mulle midagi.... Paanika.
Helistasin Riivole tegin toimunust kokkuvõtte. Ma ei tea, kuidas ma telefoni kõlasin, aga igatahes tuli ta lõunast koju. Evely oli juba paar korteri kuulutust meile välja vaadanud, mida ehk maksta jõuaks ja kuhu helistada võiks. Evely: "Sa ei pikenda siin lepingut, te ei jää siia! Kolid kasvõi minu voodi alla, ükskõik, aga siia ei jää!" Ootasime paaniliselt Riivot ja kui ta koju jõudis, siis helistas tema ühe kuulutuse peale. Läksime seda korterit vaatama, täitsa normaalne 2-toaline, mööbliga, oluliselt parema asukohaga ja pm sama hinnaga, mis meie senine korter kaugel Annelinnas. Uue korteri maakleri sõnul oli meie plussiks see, et me mõlemad oleme tööinimesed, sest omanik on huvitatud pikemaajalisest lepingust, mitte aastakeseks jäävatest üliõpilastest. Ta lubas meile järgmisel päeval teada anda, keda omanik eelistas, et kas võime meie sisse kolida või peame edasi otsima. Meie aga leppisime veel ühe korteri vaatamise kokku, igaks juhuks. Seniks aga läksime koju.
Mõtlesime ja arvutasime, kes kust raha saab, kui palju vaja üldse läheb, mõtlesime pakkimise ja kolimise ja autoga sõprade peale, et kellelt milles abi paluda. Ja siis taaskord helistas meie "sõbralik" sealne maakler, et küsida kuna me ta kontorisse tulla saame lepingust rääkima. Vastasin, et võime kohe tulla, ta pidi ka kohe-kohe jõudma. Ja siis helistas uue korteri maakler ja teatas, et see antakse meile üürile ja järgmiseks päevaks leppisime lepingu allkirjastamise kokku! Hea tunne oli nüüd minna selle sissetungija juurde talle ütlema, et me kolime välja teades, et meil on tõesti kuhugi minna.
Kontoris alustasime taaskord kohe plommidega. Tüüp kisas nurga taga, et me tulgu vaatama, millised on veemõõtja plommid... Riivo: "Mind ei huvita su veemõõtjad, ME KOLIME VÄLJA!" Me mõlemad vist ütlesime talle, et ta ei tohi ilma ette teatamata meie koju tulla ja kes teab, mitu korda varem ta käinud on midagi näppimas. Ja tema õigustas end sellega, et ta ju alt helistas, lasi uksekella, aga mina ei vastanud! Ma ütlesin, et etteteatamine käib telefoni teel, küsisin, kuidas ta lõuna ajal ei teadnud minu telefoninumbrit, aga õhtul küll teadis, et küsida kuna me kontorisse tuleme. See idikas kisas ikka edasi, et ta ju alt helistas... Ma vastasin talle, et WC-s istudes on raske sellele telefonile vastata! Kordasime talle veelkord, et meid tema plommid ei huvita, me kolime välja ja siis käigu ja plommigu mida iganes soovib. Tal oli väidetavalt hea meel, sest mina ju takistavat tema asjade korda ajamist.... Mingu p***e!
Ma ei saa tegelikult siiani aru, MIDA ta meile kaela määrida üritas. Ta ei nõudnud kordagi, et meie plommimise kinni maksaks, vaid ähvardas meid küsimusega, et kas me tahame terve maja mingi veearvestite vahe kinni maksta....? Võib-olla ta ei julgenud seda nõuda, sest ma algusest peale ütlesin, et mina keeldun midagi maksmast ja et MINA pole midagi kuskil näppinud. Tundus, et ta nõustuski sellega just seepärast, et ta TEADIS, et tema oli midagi näppinud, et TEMA oli süüdi. Või olin ma tõesti nii hirmuäratav? Ma ausõna olin valmis talle kallale minema.
Ma ei tea, mis oleks siis juhtunud, kui ma oleks üksi kodus olnud... Üks on kindel: uks poleks mul lahti olnud, seega poleks ta saanud nii sisse sadada. Võib-olla ma polekski teada saanud, et ta seal varem nii käinud on, enne kui mulle mingi müstiline veearve oleks tulnud? Ma poleks ju teada saanudki, et mingi jama on veemõõtjatega. Ehk oli see tegelikult õnnelik õnnetus, et ta nii sisse sai ja mina teada sain, milleks see uss võimeline on? Ma teadsin ja sain algusest peale aru, et ta on suli, aga ma ei teadnud, et ta mu korteris siiberdanud on! Kuna ma polnud üksi, siis ma julgesin kõik välja öelda, mis ma mõtlesin. Mul oli tunnistaja olemas, seljatagune kaitstud, või noh, vähemalt oli keegi, kes oleks vajadusel saanud politsei kutsuda...
Õhtul hakkasin pakkima, terve järgmise päeva pakkisin ka, välja arvatud see aeg, kui lepingut allkirjastamas käisime. Ka võtmed sain teisipäeval kätte ja esimese portsu kotte juba uude korterisse äragi viidud. Kolmapäeva õhtuks sai kogu kola teise korterisse ja tudusime esimese öö uues kodus. Järgmisel hommikul käisin veel Annelinnas viimast prügi välja viimas ja kõiki kappe ja nurgataguseid üle kontrollimas, et ega midagi maha ei jäänud. Võtmed andsin ka ära.
Idioot jääb idioodiks. Andsin talle võtmed, enne trepikoja magnetite andmist teatasin, et tahan nende eest 8 euri saada, sest need on meie isikliku raha eest ostetud, kuid kuuluvad siiski korteri juurde ja nüüd peaks tema need mulle kinni maksma. Loomulikult ta seda teha ei tahtnud, need ei maksvat ju kuigi palju ja ma katsugu need ise uutele üürnikele maha müüa!!!! Ei tea kuidas ma nende uute üürnikega veel kokku saan???? Kumb meist korterit vahendab siis lõppude lõpuks, tema või mina???? Igatahes ütlesin talle, et kui ta ei maksa, siis ma neid talle ei anna. Siis ta avastas, et neid on ikka vaja ja tal pole sularaha kaasas... Leppisime kokku, et kui garantiiraha järgi tuleme, siis sellega koos saame ka oma 8.- tagasi.
Maakler küsis ka näitude kohta, et kas ma veenäidu kirjutasin üles ja kuhu elektrinäit teatada ja hakkas siis ise minust üle karjuma: "Energia läks sinna meilile jah? energia@teenindus või midagi..." Mina üritan vahele segada, et näit tuleb saata omanikule. Mina tegin seda sõnumi teel. Püüdsin veel sedagi öelda, et las omanik vahetab Eesti Energias selle e-maili aadressi ära, kuhu arved saadetakse, sest need tulid mulle ja mina neid enam ei taha. Tema jahus ikka oma "teenindus@energiat"... Lõpuks ütlesin, et tal on aega need asjad septembriks korda ajada, sest mina tema sekretäri mängima ei hakka ega arveid talle saatma, ise teab kui kiiresti ei tegutse. Kuna me siiski 8 päeva augustist elasime tolles korteris, siis tuleb meil osa augusti arvest kinni maksta, niiet garantiirahaga arveldame peale augusti kommunaalide arve saabumist.
Ja nii jäigi, kõndisin minema.
Uues kodus lõpetasin reedeks lahtipakkimise, kõik sai ära paigutatud, enam-vähem tean ka, kus miski on. Reede öösel jäin haigeks: 39,5 kraadi kuum... Palju õnne mulle. Laupäeval läksin sellest hoolimata maale, ainult paar päeva oli palavikku ja sain mõne päeva maalgi olla, puhata.
Nädal pärast jama algust helistas sissetungijast maakler uuesti. Tahtis teada, kuhu ja kuidas elektrinäitu teatada... Ma naersin südamest ja kaua! Mina: "Ma ju püüdsin teile seletada, et see tuleb teatada omanikule, mina saatsin selle sõnumiga iga kuu lõpus." Ja seepeale teatas tüüp, et ta ei tea omaniku numbrit! Lõpuks mõtles välja, et vist ikka teab küll... Loll, ise ta mulle selle omaniku kunagi telefoni otsa sokutas, ei tea kuidas ta temaga siis kontakti sai kui numbrit ei teadnud??? Tuletasin talle ka seda meelde, et omanik minu meiliaadressi Eesti Energiast eemaldaks, sest ma ei taha neid arveid enam. Maakler kukkus ohkima, et omanik ju vana inimene ega oska seda teha jne. Ma ei lasknud lauset lõpetada, ütlesin, et kui sinna minu meili panna oskas, siis oskab ka maha võtta! Tema ikka, et äkki ei saa ja kui mulle tuleb arve, ma ikka saatku talle edasi, "Ma maksan sulle!" :D:D:D:D Ta hakkas vist tõsiselt kartma, et kuna tema meile nii siga keeras, siis ma tõesti ei saada talle ühtegi arvet ja omanikul hakkab võlg jooksma... Ma olen ka üsna kindel, et eelmise korteri omanik ei tea, et üürnik on vahetunud, see on teine asi, mida maakler kardab- et omanik saab tema vassimisest teada. Tundub, et nüüd kardab tema mind, sest ta on aru saanud, et nüüd saan ja olen võimeline mina temale siga keerama! Seda naljakam see kõne oli! Lubasin väikese tasu eest õigel kuupäeval oma meile kontrollida... ;)
Maalt tagasi tulin nädala keskel, et siis sõpradega väikesele reisile minna. Tartust Rakverre ja siis tagasi Tartusse:) Kahe päevaga... Toredad 2 päeva olid, sest me ei tulnud just eriti otseteed tagasi koju... Vaatasime veidi Eestis ringi ka, aga see on hoopis teine jutt...
Elioni neti- ja telekaleping on ka tehtud uude korterisse, kuidas ma muidu seda eepost toksiks teile siia:)
Uus elu, uues kohas, uutmoodi. Ainult üks väike iluviga on veel vaja parandada... Aga kuna see on veel tegemata, siis sellest ma rohkem ei räägi;)
Täna saab täpselt kaks nädalat sellest, kui see jama algas. Mulle tundub, et see oli vähemalt aasta eest... Selle ajaga olen ma päris palju teha jõudnud! Samas, kui ma nüüd seda juttu kirjutades sellele kahe nädala tagusele esmaspäevale mõtlesin, hakkasid mu käed ikka värisema, raske oli trükkida. Too oli ikka väga hirmus päev...
Uus vaade, kesklinna poole. Tigutorn jääb kahjuks puu taha...
No comments:
Post a Comment